Alustame kohe selle valupunktiga - Manu vs Norwich.
Lootsin, et tuleb kergem jalutuskäik, sest Ferguson hirmutas kõigil junni püksi pärast Baseli mängu, aga kus sa sellega - jälle oli tarvis 60 minutit lolli mängida. Söödutäpsus kõigil null, Nani kasutegur null (kui välja arvata ta üks tagasitöötamine ning palli ära võtmine), Hernandez koguaeg suluseisus, kaitses lasti taas kollastel särkidel peale uhada - räuskasin ja närvitsesin nii, mis kole. Korra, kui rusikaga pikku lauda lajatasin, viskas striimi kinni selle peale - olin üllatunud.
Siis koguaeg palli tsenderdamine kasti, kui on näha, et Norwichi poisid on õhuvõitluses paremad. Ühepuute sööduga üritati tund aega järjest kasti sisse mängida, aga ei midagi. Nagu kuradi vasikas jookseb pikku uut aiaväravat ja aru ei saa, mis valesti. Kui mängitud oli 58 minutit räuskasin, et aitab - Giggs ja Welbeck kohe sisse ning Nani ning Hernandez välja. Mis juhtus? Paar minutit hiljem toimus just selline kahene vahetus. Nüüd siis on teada, kes järgmiseks peatreeneriks Manus saab, aitüma.
Welbeck on õhus palju parem, kui lühikest kasvu mehhiklane, sest ilmselgelt nad ikka üritasid sellist rada edasi ajada.
Lõpuks Andersoni ja Welbecki väravad päästsid kolm punkti, aga kurat kui palju närve pidi selleks siin pool ekraani raiskama.
Enne toda mängu vaatasin ära ka Liverpooli kohtumise. Atkinson on veider vana, vile talle kurku! Erapooletu vaataja jaoks oli üsna hea mäng, sest Everton püsis kümnekesi väga hästi, aga lõpuks kaua sa ikka jõuad. Adam peaks maha rahunema - tema see "ma pean peale vajutama ja värava lööma" tahtmine on liiga suur ning ta rapsib kohati liiga palju. Samas mul kahju, et Manus kedagi sellist pole, kes distantsilt julgeks lammutada. Anderson näiteks ei vaata ka mitte värava poole, et kastist välja peale lajatada.
No comments:
Post a Comment